Miks üldse kirjutada?

Sõber küsis, miks ma üldse kirjutada tahan, ja miks see mulle oluline on. Millegipärast käis see küsimus kohutavalt närvidele, mismõttes miks? Nagu mu sisemonoloog pahaselt küsis, et miks elamine mulle oluline on? miks kõnelemine on oluline? Miks on oluline kõnelda nii, et keegi kuuleb ja isegi kuulab? Täiesti ilmne ju, et kirjutamine on oluline osa eneseväljendusest, ning nii küsida on juba on täitsa ebaviisakas. Kes siis küsiks oma sõbralt suvalisel hetkel et aa, plaanid reisi, tore, aga miks sa üldse elada tahad?

No okei, tegelikult see on päris ebaõiglane tõlgendus, nagu seda kirja pannes ose ka aru saan, ilmselgelt ei leia mu miks-küsimusi küsiv sõber et ma võiks lihtsalt nurgas vait olla, vaid tunneb päriselt huvi, aga see ärritus ise oli ka omamoodi kõnekas. Mulle on kirjutamine mingis mõttes sünonüümseks saanud eneseväljendusega, ning eriti viimastel aastatel, libaaru-aastatel on see veendumus järjest tugevamaks saanud. Tean paljusid, kes lasevad hirmus, et nende enda tekst on ebatäiuslik, masinal selle “parendada”, “ilusamaks teha” jne, aga mulle näib, et nii läheb mingi kehalisus kaduma. Kirjutamises ja kirjutatud tekstis on alati mingi kehalisus, kokkupuude, nagu pintsli jälg paberil – mis pole kunagi täiuslikult sirge ja ühtlane, kuid just seepärast huvitav ja oma aja kohta kõnekas. Kirjavead on tihti personaalsed, ning oma sõpruskondadelt päritud, kohmakas süntaks hakkab kõnelema selles järjekorras, nagu keegi oma mõtet mõtles. Ebavajalikud kõrvalepõiked tihti just lähevad selle inimese füüsilisse reaalsusse. Ma hetkel kirjutan seda teksti õues, puude kohina saatel, aiatoolis mille olemasolu nimel pidin tükk aega oma naabritega võitlema, kes siia muruplatsile nii väga parkida armastavad.

See naabrite-asi on küll täitsa ebaoluline mõte, kuid võib-olla seepärast see keerutus mulle meeldibki. Pärast aastakümneid piinlemist, kuidas kirjutada õigesti, paremini, “nagu päris”, tundub ainus hea lahendus ühtäkki vastupidi, et ainus “nagu päris” kirjutus on kirjutada oma tühisuse isiklikkuse pinnalt (nagu ka kõik need suured päris-mõtlejad, keda loeme. Halloo Voltaire, ja Rousseau kes ilmselgelt mitte ühtegi lapsust paberilt tagasi ei hoidnud. Kuulus Augustinuse tekst ainult räägib ju sellest, kuidas tal elu üldse läks ja mis ta sellest arvab, nüüd on filo klassika)

ehk siis, kuhu ma tahtsin jõuda: kirjutada, see on olemas olla.