rousseau märkmed

Étienne Bonnot de Condillac?

Loom saab mõne kuuga selleks, milleks ta jääb kogu eluks, tema liik on tuhande aasta pärast ikka sama, mis ta oli tolle aastatuhande alguses. (Rousseau XXXX: 28)

bioloogiaharidus kulub seal küll ära

gaüks seal, kus juhtus, ja sageli peatuti kuskil ainult üheks ööks. Mehed ja naised ühinesid juhuslikult — nii kuidas nad kokku sattusid, kuidas võimalus avanes ja soov oli; nad ei vajanud tingimata kõnet, et edasi anda asju, mis neil oli üksteisele öelda, ja lahku läksid nad niisama kergesti. Ema toitis lapsi algul sellepärast, et ta seda ise vajas, hiljem, kui lapsed olid talle harjumusest armsaks saanud, toitis ta neid juba nende vajaduse tõttu. Niipea kui lastel jätkus jõudu ise endale elatist otsida, lahkusid nad viivitamatult ema juurest, ja kuna silmside hoidmine oli peaaegu ainus moodus, kuidas üksteist taas leida (Rousseau XXXX:33)

see on nagu uus zanr: eelajaloo-fantasy, mida Rousseau siin arendab.

jõudsid nad peagi selleni, et ei tundnud enam üksteist ära. Lisaks pange tähele, et kuna laps peab kõiki oma vajadusi selgitama ja järelikult on tal emale rohkem öelda kui emal talle, pidi just laste panus keele leiutamisse olema kõige suurem, ning valdav osa keelest, mida laps kasutas, pidi olema tema enda loodud. Nii- siis pidi keeli olema sama palju kui kõnelevaid indiviide ja seda soodustas ka veel rändav, vagabundlik eluviis, mis ei jätnud ühe- legi keelepruugile aega kinnistumiseks. Sest väites, et ema ütleb lapsele ette sõnad, mida too peaks kasutama, et üht või teist asja paluda, näidatakse küll, kuidas õpetatakse juba väljakujunenud keeli, aga ei öelda midagi keelte tekkimise kohta.

Francisco Correal ütleb, et kuigi kariibid on peaaegu alasti, käivad nad kogu aeg julgesti metsas ringi, relvadeks ainult vibu ja nooled; ometi pole kunagi kuuldud, et loomad oleksid kellegi neist nahka pannud … Tema häirimatu hing tegeleb ainult enda käesoleva eksistentsi tajumisega, ilma et tal oleks vähimatki ettekujutust tulevikust, ükskõik kui lähedal see ka olla võiks, ning tema kavatsused, mis on niisama piiratud nagu ta vaated, ulatuvad vaevu päeva lõpuni. Nimelt niisugune on veel tänapäevalgi kariibide ettenägelikkuse piir: müünud hommikul maha oma võrkvoodi, nutab ta õhtul seda tagasi ostes, sest ta polnud ette näinud, et vajab seda ka eelseisval ööl (Rousseau XXXX: 30)