Hailey Bieberi hüperboloid

Ta on juba varasemast ilmunud, algoritm armastab mulle ikka kuulujutte soovitada: roosade lasersilmadega deemonlik Hailey, vahel kiired Justin Bieberi poole suunatud, allkirjaks midagi sellist nagu "STALKER PALJASTATUD! HAILEY HAIGE 10-AASTANE OBSESSIOON". Kui palju armukadedushooge võib ühe lapsstaari naine ikka põhjustada? Unustan ta juba nägemise hetkel. Kuid algoritmile ei anna see rahu ja Hailey pildid ja kujutised aina jälitavad mind, kuni ta nimi mulle meelde jääb ja ühel päeval näen klipi, kuidas ta Vogue'ile oma käekoti sisu demonstreerib, esitamas oma märkmikku. Mitte lihtsalt märkmikku, vaid must moleskine, perfect condition, ning seda hellalt kätte võttes ja naeratades. "I feel like my whole life is in here, it's precious to me." Mozarti saatel lappavad täiuslikud küüned läbi algusest lõpuni tühjade, valgete, punktidega lehekülgede. Kommenteerijad säravad, lõpuks on paljastatud naise, kes on niigi tühine, absoluutne valelikkus, tema elu ja märkmed, nähtamatu tindiga.
Ja ometi, kui seda hetke kauem vaadata, märkab vaataja, et Hailey on ta enda hoopis lõksu tõmmanud ja naeris ta üle veel enne, kui kaamera käima sai hakata. "I love this one," osutab ta Portable Nietzschele ja sedastab, et juba viis korda läbi võetud. "Another one i love reading, this is actually my second copy of it" ütleb ta, iroonia silmis ja näitab meile Kanti "Puhta mõistuse kriitikat". Ma loodan, et siin Hailey valetab, nagu ka märkmiku osas, ning tegelikult pole ta kunagi varem ei Nietzschet ega ka Kanti kätte võtnud, lugemisest rääkimata, sest tegelikult tal on suva. See on kõigest performance, mis mängib sügavust, mis paljastub pinnapealsusena, ja Hailey ise on endiselt täiusliku nahaga müsteerium, kelle kogu elu on raamatus, millest meile ühtegi lehekülge ei avaldata, kui vaid lugu naisest, kes oli nii tühine, et tema elus pole ühtegi täis kirjutatud lehekülge.