2007 future sex bronze sounds

Economist juba kirjutas, et finantskriis tuleb, aga Eestis polnud keegi veel sellisest asjast kuulnud. Ilusa tüdrukuna teadsin, et kui on vaja kiirelt Tallinnasse jõuda (sõbra näituse avamine), tuli kanda kontsi, lühikest seelikut, ja hääletada ainult kalli välimusega autodele. Neid jätkus. Päike paistis, ilm oli hea ja maailm oli lihtne. Kolmas auto oli väike, punane sportauto - meenutab 945 Carrerat aga the fuck i know autodest, uurisin sõpradelt mudeleid, sest esimene lugeja protestis, et sõna "ilus" ei ütle auto kohta eriti palju. "Kirjuta, kuidas see tundus!". Okei, kirjutan: sõidab väga tasa ja täpse peatumisega ette. Sisse istudes istud puhtale sünteetilisele nahaimitatsioonile, helebeezikas valge kumab, kusagil pole prügi ega pahna, ainult värske võltsnaha hõng ja poroloon, mis veel istumise all ära vajunud pole. Roolis lokkis tumedate juustega tüüp, lahke ja avatud maneeriga. Vastselt loodud eesti MTV saatejuht. Kulgesime päikesepaistelisel pärastlõunal läbi eesti maastiku. Ta oli endale vist ka aedniku palganud, uuele majale (ma ei küsinud, aga tollal liisisid ju kõik sportauto ja ostsid maja, tagasihoidlikumad korteri uusarenduses. Kõigest ilma jäämiseni oli aasta-kaks veel jäänud...). Poole tee peal pani mängima "Future/sex/love sounds" ja mina, kes ma alati olin popmuusikat põlastanud (kõige meinstriimim asi, mida kuulnud ole), olin esimesest sekundist hooked. Ta suutis ka nii kütkestavalt popist rääkida (ja mu tollane lemmik Goldfrapp oli ka juba kümnendi synthpopi teinud), et see oli nagu hoopis teistsugune maailm, mitte lihtsalt masside meelelahutus, vaid midagi meisterlikku.

Timberlake talle väga meeldis, oli teda ka põgusalt päriselus näinud, oli olnud selline tore ja lahe tüüp, üldse mitte ennast täis.

Midagi oli valesti. Tartu maanteel seisid järjest raporteerivad uudisteankrud, kellest oli vaja mööda vingerdada. Estonia ees möödus tüdrukutekamp (veel kooliealised) eesti lipuga, skandeerimas "Estonia eestlastele". Mismõttes, Estonia ongi ju eestlastel? Oli ju? Või nad polnud sellest veel aru saanud, noore riigi hädad. Ma ei jõudnudki Kunstihoonesse, kuna kõik kunstnikud põgenesid tagaukse kaudu Sõpruse juurde, kus neid kohtasin. Vabaduse väljak oli juba ääreni protestijatega täidetud. Peitsime ära ennast Eleonora kõrgete tumedate lagedega Kopli korterisse, rahutult tollal veel tasuta Postimehe esilehte aeg-ajalt refreshides.

Järgmisel hommikul kõndisin Koplist bussijaama, ja igal pool vedelesid klaasikillud. Ma polnudki varem näinud purunenud reklaamtahvlite klaase, lumivalged klaasikuhjad sillerdasid kevadpäikeses (või oli see suvepäike? mul läks pronksiöö kuupäev meelest ära. Hiljem kontrollisin. Oli maipäike).

Krjutškova ja Paas hiljem kirjeldasid, kuidas pronksiöö alates on meie intelligentne ja läänemeelne valitsus täiesti hädas, sest tuleb välja, et mitte keegi ei tea, mis eestivenelastega toimub. Mis uudisruumis nad elavad? Kes nad on? Mida nad mõtlevad? Me ei tea, sest me oleme ammu Euroopasse seilanud ja lihtsalt pool riiki venekeelseid tegelasi kaldale unustanud. Ja seal nad siis on, ümber koleda pronkskäki, mille Hardo Aasmäe mingi tobeda detaili tõttu linnapeana teisaldamata jättis.
Juku-Kalle korter oli Tondil, kolmandal korrusel, omal ajal oli uks alati lukust lahti ja tööd tehti hiiglaslikus tossupilves. Ka siis, kui kaks päeva õhutada, oli ust avades alati kohal intensiivne konihais, tilga viinaga. Suur tume laud oli kaetud õllelaraka ja valmiva toidu pritsmetega, Aasmäe oli vist just oma artikli sunniviisiliselt (väga vihaselt ja kiirelt) valmis trükkinud. See oli muidugi aastaid pärast pronksiööd, kui ta rääkis, kuidas ta sujuvalt vene monumente teisaldas. Mitte avalikult ja käraga, see oleks liiga palju probleeme tekitanud, vaid ikka vaikselt. Kolm meest lõikavad pargis hekki, ja siis vaiksel hetkel võtavad nõukamonumendi kah lisaks oksaprügile autokasti kaasa. Keegi ei protestinud, sest keegi ei pannud tähelegi. Miks ta pronkssõdurit ei võtnud? Ta rääkis, aga ma ei mäleta, see on mu mälus sulandunud kokku teiste võitjate ja vanemate lugudega nondest metsikutest ja imelikest aegadest, milles alati olen elada tahtnud (aga mitte küll naisena, kes oleks tahtnud olla naine 80-90.aastate eestis? ma küll mitte, taevas halasta, habe ette ja püksid jalga seal)

Igatahes, see põlvkond on varsti kõik surnud, kas vanadusse või alkoholismi, või ka alkoholismist tingitud vanadusse ja vanadusest tingitud alkoholismi, ja vanadus algas juba 40-aastasest. Paar ellujääjat ehitavad impeeriume. Ma kuulasin nende lugusid twentysomething ilusa tüdrukuna, kellele õlle kõrval alati kõik kõige põnevamad lood ära räägiti, kuulasin ja mõtlesin et vot võiks ka samasugune olla, aga selle asemele hoopis olin 22-aastane ilus euroopa tüdruk. Võib-olla nad ootasid, et oleksin nende kangelastegude laulik, aga unustasin 15 aastaga ära kõik need kangelasteod ja kahtlased teod, ja nüüd vahel juurdlen endamisi, et kes ikkagi varastas rongitäie õli koos vagunitega, kes tõi Kasahstanist spordikotiga rohelist, ja kuidas nad selle kõrvalt üldse poliitikat teha viitsisid. Elu tundus tollal niisamagi põnev.

Igatahes, Pronksiöö, ja siis selle järel, tagasi Tartus, me tundsime veel veidi hirmu, jõime sõpradega kummeliteed ja rääkisime sõjast, aga siis see kõik kadus muude uudiste sekka. Economist juba ammu ütles, et majanduskriis on tulekul, isegi kui Ansip veel viie rikkama riigi sekka sprintis. Ja ma lõpuks olin avastanud popmuusika: Justin Timberlake mängis igapäevaselt kõrvaklappides, kui järjekordset jalutusringi kusagil muretult tegin.

Pronksivaib
Bronze mood
Nii palju halbu võimalusi, kuidas ühte hirmutavamat ööd pärast taasiseseisvumist kirjeldada.
(ehk kuidas õppisin Venemaad kartma ja popi armastama)
Läksin Karlova Kohvis kohvi tellima, kui kuulsin juba teist tracki järjest future/sex/love soundsist (set the mood prelude, mis pole lihtsalt selline track, mis suvalt mängiks) ja äkki tuli see kõik tagasi:

Milline oli ilus auto? Pisike, väga madal ja kiire, tollal olid vist levinud sellised mudelid, mida liisiti.