Kõige paremini Chatelet' iseloomustav tekst on viies peatükk tema "Füüsika alustes": Lühike, aga tuumakas tekst, mis paljuski räägib just teaduse tegemisest, ning tolleaegse filosoofia ja füüsika vastandusest, kartesiaanlikutest oletustest newtooni järgijate teeskluseni, et neil polegi hüpoteese - ning sellest, kuidas seda problemaatilist vastuseisu ületada, ning kuidas teaduses on üldse võimalik midagi uut öelda. See tekst küll oleks hea kõneleja teadusrevolutsioonide vastu, Ptolemaios ja Kopernikus on siin paigutatud pigem samasse, pidevalt täpsustavasse ja kummutavasse ritta. 
Brading (2019) nendib, et tõsiselt on Du Chatelet' uurimine käima läinud alles viimastel kümnenditel: eelneva sajandi uurimused pigem on keskendunud ta rollile Voltaire'i armukesena või lihtsalt autorina, keda hinnatakse selle alusel, kui hästi Leibnizi või Newtoni ideid refereeris. Pärast Bradingu raamatut on äsja ilmunud nii mitmeid artikleid kui ka kolm raamatut Springerilt: Ruth Hagengruberi toimetuses "Emilie du Châtelet between Leibniz and Newton" (2012) ning ka "Époque Émilienne: philosophy and science in the age of Émilie Du Châtelet (1706-1749)" (2022), Caruse ja McDonoughi toimetatud "Émilie Du Châtelet in relation to Leibniz and Wolff: similarities and differences"(2025). Mitmed raamatud on ilmunud üllatavalt just saksa keeles: Reichenberger (2016) käsitleb hüpoteesi ja printsiipi kui kahte teaduse alust, ning kuidas vasturääkivuse ja õigustatud aluse printsiip teooria aluseks on. Böttcher (2013) käsitleb tema matemaatikat ja seda, kuidas Chatelet töö füüsika ja matemaatika laiemalt kättesaadavaks muutis, läbi selgete seletuste, kirjade ja õpetamise. Claus (2025) käsitleb õigustatud aluse printsiipi. Suuresti seega on kogu praegune sekundaarkirjandus keskendunud füüsikale, matemaatikale ja Chatelet mõju jälgimisele - kui Brading teeb oma teesis veel kõvasti veenmistööd, et Du Chatelet' mõtte originaalsust tõendada, siis selleaegse ja hilisema kirjanduse puhul pigem võib öelda, et Du Chatelet töö kõnekusega eriti saksakeelses kultuuriruumis probleemi pole.
Amijee (2026) koostatud "The Bloomsbury Handbook of Émilie Du Châtelet" samamoodi kogub põhiliselt füüsika-ja matemaatika-alaseid tekste. Juba Hagengruber (2012) juba lähtub eeldusest, et tegu polnud pelga õpilasega.

Newton ja Descartes

Principia(1687) avaldamise ajal oli loodusfilosoofias valitsev veel kartesianism ning Newtoni tekst oligi mõeldud Descartes'i "Filosoofia printsiipe"(1687) asendama. Kolm aspekti De Gravitatione'st väärivad Janiaki käsitluses väljatoomist: esiteks Newtoni kriitika, et Descartes'i aja, ruumi ja liikumise käsitlus ei järgi füüsikaprintsiipe - samas Descartes oli üks esimene inertsi mõiste tutvustajaid, mis ka Newtoni füüsikale aluseks oli. Newtoni kriitika seal aga on,et Descartes ei suuda eristada näilist ja tegelikku liikumist. Descartes eristas kaht tüüpi liikumist: vulgaarses mõttes, kus keha liigub ühest kohast teise, ning õiges mõttes, kus toimub "ühe aine või keha osa osa liikumine teiste, teda puutuvate kehade juurest, mis meie käsitluses on liikumatud, teiste kehade juurde" (Descartes 1644/1982, 53-4 via Janiak 2006) - kuid seda nimetab Newton juba suhteliseks liikumiseks - ning seega on pigem "tavaline" või "vulgaarne", nii kummutades Descartes'i eristuse. Nii võib siin oletada, et Newton ei tegelenud mitte Leibnizi, vaid hoopis Descartes'iga vaidlemisega. (Janiak 2006)
Teine oluline punkt, mis Janiak välja toob, on Jumala kohalolu kõigis ja kõiges, olles seega nii ajas kui ka ruumis leitav: Janiaki süntees siin on, et

(i) ruumilisus on iga olendi olemus[affection]; (ii) Jumal eksisteerib tingimatult, niiet (iii) ei ole aega, kus Jumalat ei eksisteeriks, ning seega (iv) ruum eksisteerib, ja pole ühtegi aega, milles ruumi ei eksisteeriks (Stein 2002; Janiak 2000, 221-27). … Newton ei artikuleerinud jumala suhet aega per se, vaid pigem kontseptsiooni mis iganes entiteedi ja ruumi vahel (Janiak 2006)

Kolmas aspekt ok Descartes'i vaade, et et keha essents on ulatuvus, ning aineliste kehade kriitiline omadus on läbimatus. Newton esitleb siin läbimatuse dünaamilist vormi, (mida Kant ja Bosovich populariseerisid),

Newtoni vaatest Jumal jätkaks nii: identifitseeriks mingi lõpliku ruumi osa – et asju lihtsustada, suhteliselt pisikese ala, näiteks kirjutuslaua suuruse, siis teeks selle mingi inimese lähedale – ja seejärel "varustaks" seda läbistamatuse ja liikuvusega. (Janiak 2006)

Erinevalt Locke'ist ei lisa Newton mingeid täiendavaid omadusi nagu tahkus, vaid läbimatus ise on jõud. Kõik on materiaalne keha, ka optikas(nt peegeldus). Ehk siis kui Descartes toetub suurusele, kujule ja liikumisele, on Newtonil kaks alust: seaduspäradele alluvus ja läbimatus.
Tollal süüdistati paljusid ka okultismis - nii näiteks Cotesi etteheide skolastilisele distsipliinile oli, et Aristotelesest ja peripateetikutest peale kirjeldatakse ainult seda, kuidas asjad toimivad, mitte aga nende põhjuseid. Ning see on samas üks kriitika, mis ka Newtonile endiselt rakendus - gravitatsiooini kirjeldamine ei anna meile veel seda, miksgravitatsioon üldse olemas on. Samas Cotes üritab Newtonit selle eest ka kaitsta, argumenteerides, et gravitatsioon kui vaadeldav nähtus ei ole okultistlik, ainult gravitastiooni põhjus on okultistlik. Me teame kehade vaatlemise põhjal, et neil on ulatuvus, liikumine ja läbimatus - ning samamoodi näeme vaatluste põhjal ka gravitatsiooni. "Kõigi kehade esmaste omaduste hulgas kas gravitatsioonil on koht - või pole kohta ka ulatuvusel, liikuvusel ja läbimatusel" (Newton et al 1999).
Gravitatsiooni kohalolul samas on Newtoni teoorias ambivalentne staatus: ta ei väida kunagi, et see oleks kaasasündinud, või aine "essents" - kui mõelda gravitatsioonist inherentsena, peaksime kujutlema, et see ei sõltu ühestki teisest füüsikalisest protsessist või entiteedist. (Janiak 2006)

Leibnizi ja Newtoni debatt: kas gravitatsioonile on põhjust vaja?

Tollane taust Chatelet füüsikale oli Leibnizi ja Newtoni vahel veninud diskussioon gravitatsioonist. Janiaki perspektiivist on Leibnizi ja Newtoni debatt. üks suur arusaamatus - ning ei tekkinud enne 1710. aasta süüdistust, et Leibniz varastas arvutused[calculus] Newtonilt. . Peame arvestama, et Leibnizi ja Newtoni vaheline debatt jõuab meile läbi Clarke'i esituse, ning ta võib alati Newtoni vaateid läbi teise prisma esitada, ning mõnedes kohtades Clarke ilmselgelt eksib Newtoni vaadetega: esiteks kohtleb Clarke ruumi rohkem omaduse või substantsina, ning teiseks esitab Clarke gravitatsiooni instrumentalistlikult, et Leibnizi okultismisüüdistusi vältida. Newton ise lihtsalt teatab, et tõepoolest gravitatsioon "lihtsalt eksisteerib". (Janiak 2006)
Juba aastal 1693 kirjutab Leibniz Newtonile "Principia'st", teost küll kiites, kuid toob välja, et gravitatsiooniteooria mitte ainult ei anna meile gravitatsiooni põhjust, vaid ka, nagu Newton ise lõpuks 1713. aasta väljaandes tunnistas, Newtoni teooria objektide, nagu näiteks planeetide orbiite. (Janiak 2006) Leibniz argumenteeris mehhaanilise filosoofia nimel, kus ainet kannavad voolavad vorteksid, mitte gravitatsioon. Et Leibnizit mõista, on oluline osutada, et enne empiirilist uurimistööd teame nii liikumise kui kehade omadusi - ning need aitavad meil pigem mõista ka planeete. Eriti liikumise loomust seletab inerts (mille just Descartes sisse tõi), ning kehade liikumist mõjutab nii vaid see, mis on kehale lähedal, seda puutuv. Niisiis kaugusest ei saa miski mõjuda. Ja kui eeldame, et planeedid liiguvad elliptiliselt ümber päikese, siis järgib see liikumise loomust, ning Leibnizi alusel peab miski neid takistama, et nad oma orbiitide tangenteid järgiks: seega peab olema miski, mis nende liikumist mõjutab. Ning kuna liikumist saab mõjutada vaid miski, mis on katkestusteta, siis ei sobi seletuseks mitte gravitatsioon (mis ei vaja kokkupuudet), vaid hopis keerlevad vorteksid, mis planeete kannavad. Selline seletus lihtsalt vastab mehhaanilise filosoofia nõudmistele paremini, ning pole vaja mingit empiirilist tõestust sellele eraldi esitada.
Newton vastab Leibnizile, et et tõesti ei saa ta anda gravitatsioonile põhjust (mida vorteksite teooria annab), kuid ta on see-eest tõestanud, et gravitatsioon on põhjuslik. Seega on gravitatsioon taevakehade liikumise põhjus. [On tähelepanuväärne, et, kuigi tänapäevast vaadates on newton ilmselge võitja, siis tollasest perspektiivist on Leibniz see, kes üritab täpsemalt jälgida uuema "teaduse" norme: me ei tohi lihtsalt nähtusi kirjeldada, nagu skolastikud, vaid peame neid ka seletama. Kuid gravitatsiooni puhul viib see lõputu regressini. Ehk siis ka loodusseadustes on teatav skolastiline element: me lepime kokku toimes, mille taha me enam vaadata ei ürita, või mida usaldame ilma, et saaks öelda, miks see üldse nii on. See, mida me kirjeldame kui teadusrevolutsiooni tähelepanuväärsemat saadust, peab samas võitlema süüdistusega, et see on liiga traditsiooniline.]
Kakskümmend aastat hiljem kirjutab Leibniz Hartsoekerile, et newtoniaanid talle ei meeldi. P'rast seda, kui Cotes Newtonile Leibbnizi kriitika edastas, eriti väite, et Principia teeb gravitatsioonist "igikestva ime", sest see ei täpsusta füüsikalist protsessi selle all, kirjutas Newton kummutuse, mis alles peale tema surma avaldati:

Kuid ta [Leibniz] läheb kaugemale ning ütleb, et Jumal ei saanuks luua Planeete , mis liiguvad ümber teineteise, ilma mingi põhjuseta, mis ennetab nende läbi tangentsi liikumist [ehk siis planeedi suunas]. Sest mitte miski muu kui ime ei suudaks Planeeti paigas hoida … Aga kindlasti jumal suudaks planeete, mis peaks üksteise ümber liikuma, mitte ühegi põhjusesta peale gravitatsiooni, mis peaks ennetama nende eemaldamist läbi tangentsi. Sest gravitatsioon ilma imeta võib hoopis planeete liikumas hoida(Via Janiak 2004, 117, via Janiak 2006)

Ehk siis Newton vaidleb vastu, et gravitatsioon põhjustabki planeetide orbitaalse, mitte inertsiaalse trajektoori. Newtoni remarkidest, kus ta vastandab "eksperimentaalset filosoofiat" ja "metafüüsikat", on mõista, et ta on tuttav isegi obskuursemate Leibnizi tekstidega, näiteks eeleksisteeriva harmoonia teooriaga. Janiak rõhutab siin ka, et see pole pelk tutvus: Newton ise näeb ka Principia ja Optika filosoofilisi kallakuid, ning metafüüsikat.
Üks Newtoni põhiteemasid on "hüpoteeside" roll teaduses: tema kuulsamaid tsistaate Principias on "hypotheses non fingo" - "ma ei teeskle hüpoteese" - mida vahel tõlgendati, et hüpoteetilisel arutlusel pole loodusfilosoofias kohta. Kuid pigem, väidab Janiak, on oluline, et eksperimentaalfilosoofias hüpoteese ei tohiks teha, kuid tuleviku uurimistööks on see vajalik. Selliseid spekulatsioone näeme optikas, või principias - näiteks arutab Newton seal valguskiiri käsitlevaid hüpoteese. Kuid kuidas see Newtoni Leibnizi-käsitlust valgustab? Optikas, 21. osas postuleeritud eeter on miski, millele NEwtonil pole mitte mingit eksperimentaalset tõendusmaterjali. See on koherentne Cotes'iga, kes Principia teises väljaandes eitab vortekseid, kuna nende eksistentsile pole empiirilist tõestust. Seega tundub arukas järeldada, et hüpoteesid viitavad entiteetidele, mille eksistentsil pole empiirilist alust, ning sellise toega, seletus pääseks hüpoteesi tiitlist. Newton süüdistab nii Descartes'i kui ka Leibnizi "hüpoteetilises" käsitluses, kus nad üritavad seletada fenomene läbi entiteetide, millele pole empiirilist tõestust. Ehk siis probleem on kaheosaline: kõigepealt on entiteedid, millele pole empiirilist tõestust, mis omakorda peavad põhjendama seaduspärasid, millele pole ka empiirilist tõestust. Näiteks Tentamenis Leibniz kõigepealt oletab, et vedelik ümbritseb planetaarseid kehasid, ning lisaks oletab, te see vedelik on liikumises - aga juba vedeliku tõestamiseks pole mingeid empiirilisi andmeid. [TODO: siin ma pole kindel, kas JAniak kirjeldab Newtoni enda teksti, või juba argumenteerib, kuidas võinuks Newton argumenteerida? Sest see arutluskäik on väga sarnane sellele, mida teeb ka emilie de chatelet oma hüpoteesidele esitatud nõudmistes... kuigi samas chatelet leiab ikka kusagilt vorteksid]. Kuid Newtoni lähenemine hüpoteesidele väljendab veel teisest aspekist tema kartesiaanluse-ja leibniziaanluse skeptitsismi: hüpoteesidel ei ole eksperimentaalses filosoofias kohta, metafüüsikast eristabki neid see. Ehk siis metafüüsikale eksperimentaalses filosoofias kohta pole. (Janiak 2006)

[Esseeks: Emilie du chatelet - teadusrevolutsiooni vastu. Popperlik lähenemine teadusele, kui lõputule kummutus-ja täpsustustööle. Leibniz ja chatelet: Newton kui aristoteliaanlik skolastik. eraldi - kas Chatelet' perspektiivist saame siis lahendada Lebnizi jt okultismikriitika newtonile- ehk siis põhjuse puudumine üksi ei eemalda veel gravitatsiooni mänguväljalt.. tore, et see võttis 35783 tähemärki, et üldse mõista, millest täpsemalt ma essee kirjutan! ]

Chatelet

 Chatelet pakub siin ka oma metoodika, kuidas teadust teha ühest küljest eksperimentide, kuid teisalt ka piisavalt põhjendatud hüpoteeside najal (milles toetub tõenäoliselt paljuski Leibnizile ja Wolffile), ning eeldused, milline peaks üldse olema oletus ja selle tegemise protsess. Tekst on pea muutmata kujul jõudnud Diderot' "Entsüklopeediasse" - kahtlustan, et miks see nii kokkuvõtvalt kõlab, on ka see, et see mitte ei võta kokku, vaid on paljudele edasistele käsitlustele hüpoteesidest, füüsikast ja filosoofiast märkamatult aluse pannud? [See mõjusfäär muidugi pole kaugeltki praeguse aine ja essee teema, kuid pean nentima, et tegu tolleaegseid diskussioone imetlusväärse lihtsusega kokku võtva tekstiga, alates Kopernikusest ja lõpetades vorteksitega]

esimene eesmärk: refereerida Du Chatelet' peamisi mõtteid, nagu Katherine Brading (2019) neid oma sissejuhatuses välja toob. Alustame küll peamisest taustast: Emilie Du Chatelet tuntuim panus on Newtoni Principia kommenteeritud 1740. aasta tõlge, mida Prantsusmaal pärast selle avaldamist 21. sajandi alguseni autoriteetse versioonina kasutati. Chatelet mõju mõtteloole on kindlasti tugev ka läbi Voltaire'i, kes tema maamõisas elades kirjutas "Elements de la philosophie de Newton" (mille jaoks Chatelet talle füüsikatunde ja füüsika-alaseid seletusi andis.) Chatelet' ja Voltaire'i töö ei olnud puhtalt filosoofiline, vaid nad korraldasid ka eksperimente, ning nad mõlemad esitasid Prantsuse Akadeemia korraldatud konkursi uurimusele tulest: {kõigepealt aitas Chatelet Voltaire'i, ning siis, viimasel õhtul, kui ta leidis, et Voltaire'i tekstiga ei nõustu, otsustas ühe ööga enda oma kirjutada. Kumbki ei osutunud võitjaks, kuid Akadeemia otsustas mõlemad ära trükkida} Lisaks on Chatelet veel kirjutanud eraldi teose füüsikast "oma pojale", mis polnud populaarne vaid prantsuse kultuuris - ka Tallinna Balti kollektsioonis on 1743. aastal välja antud Chatelet' sissejuhatuse prantsuskeelne tõlge. Chatelet mõjusfäär küll ei piirdunud ainult Voltaire'iga: ka näiteks Diderot Entsüklopeedia füüsika-alased sissekanded on sisuliselt muutmata (ja märkimata autoriga) Chatelet tekstid (Brading 2019: 2).

Ajalooline taust
Chatelet kaasajal polnud Prantsusmaal ühtegi kaasaegset ja Newtoni ideid tutvustavat allikat, millele toetuda - tundmatu oli ka Leibniz. Chatelet esmaseks eesmärgiks oligi need kaks autorit maale tuua ning, nagu Brading osutab, tõenäoliselt ka nendevahelisest pingest uudsem käsitlus luua. Tollane füüsika käsitles eelkõige kehasid ning nendevahelisi suhteid, ning Chatelet eesmärk täpsemalt oligi küsimus, kuidas täpsemalt erinevad kehad üksteist mõjutavad ning epistemoloogiline probleem: milline on adekvaatne meetod, et seda vastasmõju adresseerida? (Brading 2019: 2).
Lisaks Leibnizile ja Newtonile on tollased suurimad taustamõjud kindlasti Locke'i "Essee" (1689), Leibnizi ja Clarke'i kirjavahetus (1717), ning Platoni dialoogid(Brading 2019:3).

Tekstist
Bradingu eesmärk on revideerida Chatelet positsiooni: kuigi eelnevad uurijad näevad "Aluseid" kui pigem refereerivat teost, siis alates struktuurist ning lõpetades kombinatsioonidega, on Bradingu eesmärk näidata, kuidas Chatelet töö mitte ainult ei kommenteeri Newtoni ja Leibnizi füüsika vahel olevaid pingeid, vaid ka sünteesib probleemide lahenduseks uue lähenemise.
Chatelet "Alused" on üles ehitatud samamoodi nagu Newtoni "Principia", kuid erinevalt Newtonist on Chatelet'l käsitletud ka metafüüsikat. Siin tuleb märkida, et tollane füüsika ja metafüüsika erinesid veidi kaasaegsetest definitsioonidest: Inglise filosoofias võis "füüsika" tõlkeks olla isegi "loodusfilosoofia"[natural philosophy], kuid kuna see võis tollal tähendad mida iganes, ei seleta see väga midagi. (Brading 2019: 5). Siin võtab Brading appi Musschenbroeki (1744) definitsioonid:

Füüsika käsitleb kogu universumi ruumi, ning kõiki kehasid selles; see uurib nende loomust, atribuute, omadusi, tegusid, kirgi, olukorda, korda, jõude, põhjuseid, efekte, modaalsusi, ulatusi ja aluseid; tõestades neid matemaatiliselt, nii palju kui seda on võimalik teha (Musschenbroek 1744 via Brading 2019)

Metafüüsika see-eest aga

[Metafüüsika] seletab selliseid üldisi asju, mis kõigile loodud olenditele ühised on. Nagu näiteks mis on olemine, substants, modaalsus [mode] , suhe, võimalikkus, võimatus, vajalik, kontingentne [contingent] jne.

Seliselt võetuna on Chatelet tekst füüsikast: "see on kehade loomusest ja nende omadustest, tegudest ja kirgedest [passions???]; ja kõige olulisem: see on põhjustest" (Brading 7: 2019). Nagu ka füüsika ise tollal oli üõhjuste otsimine. Samas on Bradingu eesmärk lugeda du Chatelet' raamatut ka nagu filosoofilist teksti, alustades loodusfilosoofia probleemidaga, liikudes sealt aine, keha ja jõu juurde ning liikudes lõpuks tema probleemilahenduste poole. (Brading 2019: 7)

Chatelet "Füüsika aluste" struktuur

1. 1-4 kehadest, ja kehalisest tegevusest. Katab teadmisprintsiipe, Jumalat, essentse, omadusi, modaalsusi ja hüpoteese. Brading näeb neid pigem metodoloogiliste, mitte metafüüsiliste probleemidega.
2. 5-10 aeg ja ruum, probleemsemad teemad: kui ulatuvate kehade ja nende liikumise eeldus, ning kehad kui miski, mis võib üksteisele mõjuda. Seitsmendas peatükis üks valusamaid tollaseid probleeme: kuidas on ulatuvusega kehad üldse võimalikud. Järgmine suurem probleem, kuidas kehad üldse üksteisele mõjuda saavad? Seitsmes ja kaheksas peatükk toetuvad eriti PC(principle of contradiction) ja PSR(principle of sufficient reason) peale.
3. 11-21 kehade liikumine: liikumisseadused, gravitatsioon (Galileo, Huygens ja Newtoni "controversial" gravitatsiooniseadus)
4. 20 kontakt
5. 21 liikuvate kehade jõud
   (üldine struktuur Brading 2019:7, täiendav tõlgendus samas, 17-18)
   '

Janik (1982): Chatelet oli esimene, kes ühendas Leibnizi ja Wollfi et lahendada Newtoni füüsika metafüüsilisi probleeme, ning selles pole kellegil kahtlust - nagu ka Bradingul (Brading 2019: 10)
Bradingul on kana kitkuda autoritega, kes rohkemal või vähemal määral vaidlustavad Chatelet originaalsust, kuid sellega meil siin ruumi tegeleda pole, pigem liigume otse selleni, mida Bradingu arust Chatelet tegi:

Du Chatelet jõudis arusaamale, et Newtoni füüsika on ohtlikult puudulik. Ta jõudis ka mõistmisele, et Leibnizi ja Wolffi metafüüsika täiendaks seda. On ka tõene, et neile toetudes tutvustas ta tähelepanuväärseid metafüüsilisi lisandusi [commmitments], mida varasemates tekstides ei leidu. Sellest hoolimata pole Newtoni füüsika ebatäielikkus metafüüsiline. Põhiline probleem, mida Du Chatelet adresseerib, on see, et füüsikal puudub episteemiliselt kindel alus, ning ta vastab sellele probleemile uue meetodiga, mille abil teaduslikule teadmisele jõuda. Seega, kui ta kirjutab Maupertuis'le (23. oktoobril 1734), et "Ma jagan oma aega ehitajate ja härra Locke'i vahel, sest otsin asjade vundamenti nii ühele kui teisele", siis me ei pea eeldama, et ta mõtleb siin Locke'i filosoofia metafüüsilist alust. Võib-olla tugev alus nõuab metafüüsika tutvustamist, kuid motivaator ei ole füüsikale "metafüüsilise aluse" leidmine. (Brading 2019: 12).
Arvan, et Du Chatelet' aluste otsing pole esmalt mitte metafüüsiliste aluste otsimine, vaid projekt [quest] et leida loodusfilosoofiale turvalised alused. (Brading 2019: 12)

Du Chatelet' aegadel polnud ka teadus ja filosoofia veel sellisel kujul lahknenud, ning füüsika polnud kaugeltki autonoomne distsipliin (Brading 2019: 13). Chatelet' aluste otsimine polnud siin ka mitte niivõrd post-kantiaanlik, vaid rohkem kaasaegne avastus füüsika kontseptuaalsetest alustest. Ta adresseerib ka teoreetiliste väidete episteemset staatust, teooriate loogilist paikapidavust, teoreetiliste väidete eeldusi, nende ontoloogilisi eeldusi jne - kuigi sarnasus "füüsikaga 21. sajandi filosoofiast pole kaugeltki täiuslik" (Brading 2019: 13), on see siiski märkimisväärne, nagu ka see, et Du Chatelet vastandab end selgelt "mehhaniikutega", tahtes rääkida põhjustest.

Füüsika on võimas ehitus, mis ületab üksiku inimese võimed. Mõned panevad kivi, teised ehitavad terve tiiva, kuid kõik peavad töötama tugevate alustega, mis on sellele ehitisele viimasel sajandil rajatud, geomeetria ja vaatluste abil ; on ka teisi, kes vaatavad ehitise plaani üle, ja mina olen üks viimastest (Du Chatelet 2009 [1740]: 123)

Bradingu teine rõhutus siin on, erinevalt Schönfeldist(2000), et Du Chatelet ja Kanti projekt on väga sarnased. ka Kanti eelkriitiline projekt oli "päästa loodusteaduste ja metafüüsika lagunev suhe" (Schönfeld 2000 via Brading 2019: 14).
Bradingu sõnul võtab Shönfeld hästi kokku eelkriitilise projekti, kuid ekslikult väidab, et Du Chatelet eesmärgid ja alused polnud samad, pigem jagavad Kant ja Du Chatelet kolme positsiooni

1. projekt, mis üritab loodusteaduste ja metafüüsika lagunevat suhet pääästa (nii Du Chatelet kui Kant)
2. vajadus teadusliku ja metafüüsiliste perspektiivide vaheline "tüli" lahendada, set mõlemad on asendamatud (nii Du Chatelet kui Kant)
3. Loodusteadus annab meile teadmise füüsilisest, metafüüsika annab meile füüsikalise maailma mõistetava raamistiku (Brading 2019: 14)
   Küll aga pole Bradingu eesmärk töötada Kanti ja Du Chatelet seostega: ses eesmärk pigem tekib hiljem. (Brading 2019: 15)

Bradingu kokkuvõte "Received view'st": tekst koosneb kahest osast:

1. esimesed osad Leibnizi metafüüsikast
2. teine osa NEwtoni füüsikast
   ning Chatelet võrdleb neid kahte, olles esimene sünteesija.

Kokkuvõtvalt: Chatelet projekt on kasutada tolle aja parimat filosoofiat - kartesiaanlikku, leibniziaanlikku või newtonlikku, et adresseerida tolle aja kõige valusamaid filosoofilisi küsimusi - jõuudes nii uuele filosoofilisele süsteemile. (Brading 2019: 16) Esimesi peatükke peaks lugema pigem metodoloogilise, mitte metafüüsilisena (Brading 2019: 15),. Du Chatelet' "Füüsika aluste" olulisim probleem on kehade probleem: varased 18. sajandi katsed kehadest kõnelda olid segased, ning DC erihuvi oli kehaline tegevus: kuidas üldse kehad üksteisele mõjuda saavad? Alates Descartes'i "Filosoofia printsiipidest(1644)" tekitas kehade kokkupuude filosoofidele probleeme: kuidas saame anda "põhjusliku seletuse kokkupõrkele, kehade loomusele apelleerides?" (Brading 2019:18). Newtoniaanidel teda rahuldavat vastust polnud, ning DC pakub pigem uut lahendust, milleni jõuab oma metodoloogia abil. Nagu newtoniaanid, on ta empiiriline, appelleerides printsiipidele, eriti
vastuoluprintsiip (principle of contradiciton) ja piisava põhjuse printsiip (principle of sufficient reason) - see metodoloogiline lisand ilmus teksti üsna lõpus, just enne välja andmist. Probleemid, mida Chatelet käsitleb, on eelkõige füüsika probleemid, näiteks kehalise newtoni gravitatsiooniprobleem, kus Chatelet kasutas Leibnizi ja Wolffi, et mitte anda probleemidele metafüüsiline alus, vaid newtonlikke probleeme lahendada.
principle of contradiction: Leibnizi vastuoluprintsiip [kuidas see erineb mittevastuoluprintsiibist mis juba aristotelesel?]. "Our reasonings are based on two great principles, that of contradiction, in virtue of which we judge that which involves a contradiction to be false, and that which is opposed or contradictory to the false to be true." (Monadology (1714 via https://plato.stanford.edu/entries/sufficient-reason/#WhatSuffReas))
"Vastuoluprintsiip, mille alusel otsustame, et see, milles on vastuolu, on väär - ja see, mis on vastukäiv väärale, on tõene" [Kuidas see toimib ambivalentsusega?]
stanfordi entsüklopeedia kommenteerib siin:

Neid printsiipe kirjeldatakse episteemilistena. Need on "meie arutluse" printsiibid, mis puudutavad seda, mida me "otsustame" või "leiame". Ometi on selge, et Leibniz tahab, et tegu oleks ka metafüüsilise asjaga.

These principles are characterized in what appears to be epistemic terms. They are principles of “our reasoning”. They concern what we “judge” or “find”. And yet it is clear that Leibniz intends them to have metaphysical as well as epistemic import. In the case of the PSR, this will become more evident when we discuss how Leibniz understands the notion of a sufficient reason but it is already indicated in the passage quoted above by the fact that Leibniz explicitly states that there are sufficient reasons for every truth or fact even if such reasons are unknowable by us. (The distinction between the epistemic and the metaphysical collapses with respect to God because there can be no gap between what an omniscient being knows and how things are.)

piisava põhjuse printsiip / principle of sufficient reason: Leibnizi printsiip, et igal asjal, mis juhtub, peab olema piisav põhjus. "...sufficient reason, by virtue of which we consider that we can find no true or existent fact [fait], no true assertion [énonciation véritable], without there being a sufficient reason why it is thus and not otherwise, although most of the time these reasons cannot be known to us. (G VI, 612/L 646)"
"Piisav põhjus, mille kaudu me tuletame, et me ei saa leida ühtegi tõest või eksisteerivat fakti, ega väidet, ilma eslleta, et meil on piisav põhjus, miks see on just nii ja mitte teisiti"

Meetodi probleem

Kui füüsika on uurimus kehadest, milliseid meetodeid selle uurimiseks kasutada? Chatelet' jaoks oli kartesiaanide ja newtoniaanide metoodika ebapiisav, ning ta töötas välja oma metodoloogia, mis kombineeeris empiirilisi ressursse ja aprioorseid teadmiosi. Esiteks empiiriliselt poolel: hüpoteetilis-deduktiivne läheneminie, kus oluline falsifikatsionism ja adhoc modifikatsioonide vältimine (Brading 2019: 26). Teiseks Leibnizi
Vaatame korra esimest poolt: hüpoteese. Chatelet "Füüsika aluste" kuulsamaid osasid ongi tema neljas peatükk, "Hüpoteesidest". Esiteks alustab DC sellest, miks üldse hüpotees vajalik on, ning seletab oma meetodi teist haru: empiiriliste ressursside kasutamist, et füüsilkalist teooriat piirata. See peatükk on pea ilma eranditeta ka Diderot' "Entsüklopeedias" avaldatud. (Brading 2019: 40). Du chtelet' väidab, et tõeliste põhjuste ja meie teadmise printsiipide ning eksperimentide ja kogemuste vahel on lünk: selle asemel, et jõuda kindluseni, jõuame vaid tõenäosuseni. Samas meil on sellised seletusi vaja - esiteks praktiliselt, ja teiseks, sest need taas aitavad tõeni jõuda. Samas need, kes suudavad fenomenide tõelisi põhjuseid näidata, ei vaja hüpoteese. Meie aga sellises positsioonis pole, ning vajame tõde, "saabudes tõeni ainult roomates tõenäosuselt tõenäosuseni" (Du Chatelet 2009: 4.55 via Brading 2019:41). Samas hüpoteesides on ka oma oht, nagu Chatelet kirjeldab kartesiaanlikku projekti, kantiaanliku üleolekuga:

Descartes, kes oma suurema osa oma filosoofiast hüpoteesidele ehitas, sest tollal oli muudmoodi võimatu, andis kogu õpetatud maailmale hüpoteeside maitse suhu; ning ei läinud kaua kui langeti väljamõeldiste nälga. Seega, filosoofia-raamatud, mis pidanuks olema tõdede kogumid, olid täidetud faabulate ja unelustega (Du Chatelet 2009: 147 § 55)

[ see jutt meenutab mulle väga küll kanti juba prolegomenast tuttavat vibe: filosoof ei tegele enam tõega, vaid läheb kuhugi kas skeptstsistlikku või idealistlikku lõksu - kuid kas see on lihtsalt kõlaline sarnasus või on seal ka midagi enamat? Teiseks idealism ja Hume, kes ka väga Kanti mõjutas - Hume'ilik metafüüsika aluste kriitika ju ka viis täpselt sinna, et mitte kusagil pole ainsatki põhjust, mida näidata saab - samas see põhjuse näitamise otsimine on filosoofia ajaloos üllataval kombel alati käsitletud just metafüüsilise, mitte füüsilise probleemiga. Samas, kui lugeda Du Chatelet' ja tema käsitlusi, jääb mulje vastupidisest: see, mis on üldse põhjus, liikumapanek, külgnevus ja järgnevus, polnud mingisugused elementaarsed asjad, vaid vajasid pidevat defineerimist... ]

Aga vaatame lähemalt du Chatelet peatükki hüpoteesidest - paarkümnend paragrahvi ja kaheksa lehekülge on suhteliselt lihtne kokku võtta.
Fenomenide tõelised põhjused on nii kaugel printsiipidest, millele toetuda, et peame paratamatult kasutama tõenäolisi printsiipe. Seega tõenäosust teadustes ei saa kõrvale heita. Samas, iga uurimus algab hüpoteesiga, tihti ebatäieliku ja edutuga - selleks, et tõde leida, paljud riskivad ka oma tee kaotusega. Kartesiaanid väärkasutavad hüpoteese, milleta Descartes'i ajal tõesti hakkama ei saanud - kuid, nagu Chatelet eeldab, edasi juba saab. Newton ja ta järgijad samas tüdisid vigu täis filosoofiaraamatutest ja tõusid hüpoteeside vastu, neid ka füüsikast välja ajades. [taas, väga meenutab hume'i.. ja tõepoolest, 1740, samal aaastal, antakse välja "a treatise on human understanding... kas see tähendab, et tollases mõistes hume oligi lihtsalt üks järjekordne newtoniaan? Võrreldes filosoofia ajaloos läbituga, hakkab see jutt kuidas me põhjusi ei näe, ebaoriginaalsena tunduma..].
Samas, märgib Chatelet ' nii kauga kuni me kõigele kindlat põhjust ei saa näidata, peame jääma endiselt füüsikas hüpoteesidele toetuma, "jõudes tõeni ainult roomates sarnasuselt sarnasusele" (Chatelet 2009: 148). Siin on küll tähelepanuväärne, et ingliskeelne tõlge räägib tõenäosustest (probability), kuid originaalis ütleb Chatelet "qui ne pouvons fouvent arriver à la vérité qu’en nous traînant de vraifemblance en vrailemblance" - ehk siis tõesarnasuselt, mitte matemaatiliselt tõenäosuselt. Brading spekuleerib, et me ei saa kindlalt öelda, kas tegu on juba tõenäosusega või tõenäoilisusega. (Kuid mida täpselt annaks juurde just tõenäosuse rõhutamine? Induktsioniprintsiibi sise toomine VS sarnasustel liikumine? See küsimus jääb hetkel lahtiseks).
Kuid kuidas hüpoteese üldse tehakse? Kui püüame seletada seda, mida vaatleme, asjadega, mida ei saa näidata, teeme hüpoteese. Kõige suuremad avastused tulevad p'rast paljusid ekslikke hüpoteese - kui meil on kolm erinevat valikut, ja katsetame kõiki neid hüpoteesidega, jõuame lõpuks tõeni. [#TODO: Cohen]. Seega vastandub Chatelet otseselt Newtoni järgijate usule, et hüpoteesidel teaduses usku pole ning vaid vaatlusest ja katsetest saab tuletusi teha - hüpoteees on siiski teaduse juures paratamatu. "Kui astronoomid oleks taevakehade liikumise arvutamiseks oodanud,kuni tõene taevakehade teooria leitakse, ei oleks meil praegu astronoomiat" (Chatelet 2009: 149). Chatelet käsitluses võlgneme oma maailma süsteemi hüpoteesile, ning Kopernikus on Ptolemaiose loomulik jätk, mitte katkestus: kõigepealt hakati Ptolemaiose hüpoteesi abil ennustama ja seletama planeetide liikumist, kuni ületamatud raskused vaatluste ja ennustuste vahel viisid selleni, et Kopernikus jättis hüpoteesi sinnapaika ja katsetas vastandit, mis on nii hästi fenomenidega kooskõlas, et ükski astronoom enam Ptolemaiose oma kasutada ei julge.
[TODO: kas Kant luges Diderot' entsüklopeediat? See chatelet tekst tundub nii definitive editionina].
Seega hüpoteeesidel peab teadustes koht olemaa: lisaks Kepler leidis tänu hüpoteesidele, et planeetide orbiit on elliptiline, ning nii jõudis oma analoogiateni - mis omakorda aitasid Newtonil ühendada planeetide orbiiti mehhaanikaseadustega, ning kirjeldada jõude, mis kontrollivad taevakehasid. Samamoodi Huygens, avaldas Saturni rõngad: ta ei näinud seda, mida astronoomid praegu kirjeldavad, vaid faase, mis vahel meenutasid rõngast - ning võrreldes kõiki faase, otsis ta hüpoteesi, mis neile sobiks, ja erinevaid ilmnevusi seletaks.

sama on numbritega: näiteks jagamine ei ole ehitatud mitte millelegi muule kui hüpoteesile, ja ilma hüpoteesita ei saaks te jagada - sest kui te alustate jagamist, te eeldate, et jagaja on jagatavas sama palju kordi kui jagatav on jagajas, või esimeses kahes jagaja numbris, ja siis te kinnitate seda eeldust, korrutades jagajat kvotiendiga, ning lahutades jagatavast selle korrutuse. kui te leiate, et seda lahutamist ei saa teha, siis järeldate, et kvotient {quotient} on liiga suur, ning korrigeerite seda. Kogu seda operatsiooni sooritatakse hüpoteeside kaudu [# todo normaalsem tõlge]

Ehk siis hüpotees on otseselt teadusliku protsessi või operatsiooni osa, ükskõik kas tegu on matemaatika või astronoomiaga.

Reeglid hüpoteeside tegemiseks:

1. hüpotees peab vastama piisava põhjuse printsiibile - ning ka kõigile teistele meie teadmise printsiipidele
2. teada kõiki asjaolusid fenomenidest, mida seletada püüame. Näiteks oleks naeruväärne seletada elektrit, olles vaid vaadelnud hispaania vaha hõõrumist

Mida hppoteese tehas väljtida: neid ei tohi tõena esitada. Alati peaks hindama hüpoteesi tõenäosust [siin kasutab Chatelet just tõenäosust, mitte tõenäolisust, nagu enne]. "Need, kes Descartes'ist alates on täitnud oma kirjutised hüpoteesidega, et seletada fakte, mida tihti teadsid vaid ebatäielikult, on selle reegli vastu patustanud ning püüdnud oma oletusi tõdedena esitada; sellest tuleneb ka osati praegusel sajandil levinud vastikus hüpoteeside vastu" (Chatelet 2009: 152) - kuid siin on tegu lihtsalt probleemiga, et hüpoteese on üle kasutatud.

Kokkuvõttes siin tekstis jookseb selge eristus kahe rühma, "filosoofid" ja "füüsikud" vahel - ühed neist aina spekuleerivad ebapiisavate teadmiste baasilt, nagu Descartes'ist alates on masin käima läinud, ning teisalt on need, kes väidavad, et ei kasuta hüpoteese - kuid tegelikult kasutavad nii hüpoteese kui ka vaatlusi. Tähelepanuväärne, kui palju sarnaneb Chatelet ja nt Kanti kirjeldus tollasest filosoofiast - nagu tundub, et ka üldine sentiment... fantaasiatesse eksinud hullud.
[juhuslik märkus, aga mulle on pigem jäänud mulje, et ratsionalist tähendabki pigem spekulatiivsetesse eksikujutlustesse sattunud hullukest, nagu du chatelet neid portreteerib, mitte tänapäevaselt "ratsionaalselt" mõtlevat inimest. Ratsionalist ja ratsionaalsus tähendavad neid, kes on miinus-mitte plussmärgilised]
Falsifikatsionism: "Ühest eksperimendist ei piisa, et hüpoteesi tunnistada, küll aga piisab, et seda kummutada" (Chatelet 2009:
Samas võib hüpotees olla osaliselt väär . Samas oluline on hoolitseda, et järeldustes oleks vaid see, mis on päriselt - ja mitte omistada hüpoteesile viga, mis on ainult osati seal. Näiteks Descartes seletas kehade langemist maa suunas vedela aine vorteksiga, mis tõmbab kehasid keskme poole tänu Maa kiirele pöörlemisele, kuid Huygens demonstreeis, et selle alusel peaks esemed Maa teljega perpendikulaarselt langema. Sama on ka teiste vorteksitega - seega peame järeldama, et planeetide liikumine ei tulene sellisest voolava materjali vorteksist, nagu Descartes eeldas: kuid samas me ei saa veel eeldada, et mingil muul moel toimiv vorteks ei pruugiks seda põhjendada. (Ääremärkus: "Note that Newton never really successfully explained the cause of attraction, only its observed effects in the universe" (Chatelet 2009: 153))
Seega hüpoteesi tegemiseks

1. tuleta kõik tagajärjed, mida saab tuletada
2. võrdle rea eksperimentide tulemusega
3. kui mõni eksperiment rääguib hüpoteesi vastu, siis kas terve hüpotees või osa sellest on vale

Hüpoteesid polegi muu kui tõenäolised propositsioonid, millel on suurem või väiksem kindlus, sõltuvalt sellest, kas nad rahuldavad suuremat või väiksemat hulka fenomene, mida läbi nende seletada tahetakse. (fr, Chatelet 2009: 154, §67)

Kõrge tõenäosus mõjub meile peaaegu nagu samamoodi nagu tõsikindlus (la certitude), hüpoteesid saavad lõpuks tõdedeks: see on see, is juhtus Kopernikuse maailmasüsteemiga, ning Hughensi Saturni rõngastega. (fr, samas)

Hüpotees muutub ebatõenäoliseks, kui see ei suuda seletada lisanduvaid asjaolusid. Lisaks hüpoteesi tehes peab meil olema mingi põhjus, miks seda teistele eelistada, et mitte kimääre sünnitada.
Ehk siis mitte ainult ei pea oletus olema võimali vaid ka see peab olema võimalik sellel moel, nagu seda kasutatakse, ning fenomenid peavad sellest tulema vältimatult, uute oletusteta - sest muidu poleks see hüpotees, sest hüpotees on "oletus, mis seletab mingit fenomeni"
"Kui need, kes tahtsid seletada üllatavaid mõjusid konksus, oksjate ja [serrated] osakestega, oleks pannud tähele, mis on üldse vaja, et tõeliselt filosoofilist hüpoteesi teha, nad ei oleks aeglustanud, nagu juhtus, teaduste progressi, luues koletisi, millega tuli võidelda nagu reaalsetega" (Chatelet 2009: 154)
[viitab siin Nocolas Lemery'le, keemikule, kellel oli teooria torkavatest ja torgatud ühinevatest osakestest]

[Kui see tekst on ka entsüklopeedias, pole isegi niiväga vahet, kas ta tõlgendas leibnizi õigesti või valesti - see on see tekst, mida loevad lugematud teadlased pärast teda niikuinii, ning mis kujundab seda, kuidas üldse füüsikat ja hüpoteese näeme? Entsüklopeedia oli populaarne, laialt levinud ja loetud, ning väga tõenäoliselt on see paljuski mõistmise destillat, mis pärast seda tuleb? Ei?]

Seega, järeldab Du Chatelet, võime eraldada hea hüpoteesi halvast, ning seda edasi kasutada, eksimata erinevate faabulate küüsi, mis kartesiaane ja muid filosoofie nii raskelt vaevanud on. Pole kahtlustki, et see tekst ei adresseeri ainult metafüüsikat või ainult füüsikat, vaid teaduse (ka filosoofia) tegemist mõlemat korraga?

ajast ja ruumist

Aja ja ruumi mõisted on olemuselt sarnased. Kuid tavaliselt meie kujutlus ajast on ekslik. Tavaliselt eksime, kujutledes aega ruumina, koosnemas pidevatest järgnevatest osadest, mis voolavad ühetasaselt, mis on ilma asjadeta, mis ajas eksisteerivad, mis on terve igaviku olnud pidevas voolus, ja alati nii jääb. Kui on ilmse, et see nägemus ajast kui pidevate ja järgnevate osade ühtlasest voolust, kui seda tunnistatakse, juhib samade raskusteni, mis nägemus absoluutsest ruumist; sest sellise tõlgenduse järgi oleks aeg muutmatu, igavene, enesest eksisteeriv - ja järelikult oleks sellel kõik Jumala tunnused. (Chatelet 2009: 155-156)

Siin refereerib Chatelet Clarke'i küsimust Leibnizile: miks ei loonud Jumal maailma näiteks 6000 aastat varem? Või hiljem?

The tone was set from the third lot, a handsome portrait of Émilie Du Châtelet, a copy of the Loir at Bordeaux. Estimated at 6000 euros, it was knocked down for 75000 to the French investment fund Aristophil.

Du Châtelet’s scientific notebooks fetched high prices, usually several times the upper estimate, same buyer.

The unpublished and previously unknown manuscripts on Newton’s optics, estimated at 60000, went for 230000. The main lot, the successive versions of the “Exposition abrégée”, reached 800000.

The manuscript of Voltaire’s “Éléments de la philosophie de Newton”, estimated at 70000, sold for 350000.

The Bibliothèque nationale de France was unable to intervene, given these figures, but is expected to be able to digitise several of the manuscripts.

The sale catalogue included a substantial number of archival documents. All, with the exception of two already available in public archives, were purchased by private treaty by the Archives de France prior to the auction and will join the 188 boxes of Du Châtelet archives acquired last August for the Archives départementales de la Haute-Marne at Chaumont.

A number of projects on and around Émilie Du Châtelet are already under way, please contact me for further details.

Andrew Brown
Président
Fonds de dotation Voltaire
26 Grand’rue, F-01210 Ferney-Voltaire

Téléphone: 04 50 28 06 08
Fax: 09 59 34 42 11
Courriel: contact@fonds-voltaire.org
Site web: fonds-voltaire.org

https://research.reading.ac.uk/diasporicarchives/emilie-du-chatelet-manuscripts-auction-in-paris/

“Before I can go into further detail, I first have to draw attention to the question of the primary sources. The public library of the University of Basel is in the enviable position of having a large collection of relevant documents on the Bernoulli correspondence at their disposal. Within this collection we find 43 original letters from Emilie du Châtelet to Johann II Bernoulli.1 In addition, the library holds eight letters Voltaire sent to Johann II Bernoulli dating from the time when Emilie du Châtelet used to correspond with Bernoulli.2 The collection furthermore includes copies of three of Du Châtelet’s letters to Pierre Louis Moreau de Maupertuis, letters which are closely connected to her correspondence with Johann II Bernoulli.3 The library furthermore holds excerpts of Cardinal de Tencin’s correspondence with his sister, relating to the relationship between Mme du Châtelet and Voltaire4 and also has some excerpts from the Poesies choisies
de Voltaire, Leipzig 1797, some of the verses of which were directly addressed to Emilie du Châtelet.5 The excerpts were edited by Johann III Bernoulli, the son of Johann II, who added them – together with some other sources – to a set of documents which[…]”

Excerpt From
Emilie du Châtelet between Leibniz and Newton
Ruth Hagengruber
This material may be protected by copyright.

“Du Châtelet’s achievements set the prejudices of her time swaying, but they also go far beyond the normally accepted historical scope of women today. Without a doubt, Du Châtelet may be considered an excellent representative of the Age of European Enlightenment. The most famous writers and scientists of the time were among her friends. Her companion, Voltaire, as well as Maupertuis and many other distinguished philosophers, literates, and scientists were included in her inner circle. She knew her value und she expected to be judged accordingly: “I am my own person and only responsible to myself for everything I am, what I say, and what I do. There may be metaphysicians and philosophers whose knowledge is greater than mine. I haven’t met them yet. But even they are only weak human beings with faults, and when I count my gifts, I think I may say that I am inferior to none”.7”

Excerpt From
Emilie du Châtelet between Leibniz and Newton
Ruth Hagengruber

“did not perceive herself to be a singular phenomenon, but to be part of a tradition of women philosophers who have dedicated their lives to philosophy and science. Du Châtelet compared herself to Elisabeth of Bohemia and Christine of Sweden, who had also devoted themselves to philosophy.8 In her Institutions she refers to the Hanoverian princesses, and the portrait in the Bilder-Sal places her within the tradition of Diotima and Aspasia, of Theano and again with Elisabeth and Christina.9”

Excerpt From
Emilie du Châtelet between Leibniz and Newton
Ruth Hagengruber
This material may be protected by copyright.