suitsusuitsupaus

Nagu ütleb Seneca: tõeliselt raske on olla üks inimene. Enamik meist on korraga mitu inimest

Nägin raamatukogu kohvikus Toomast. Selle lõppematu sisemise närvilisusega seisis ta mu laua kõrval, ei istunud, ei suitsetanud ka ja tossas. Kohe oli vaja tagasi sisse minna. Küsisin, kuidas tal läheb, ja ta seletas: "Täna öösel magasin millegipärast halvasti, pidin unes mingit mõrvamüsteeriumi lahendama," - ja seal segasin juba vahele, et küsida: "Ja tuli välja, et olid ise mõrvar?" - "no leidsin mõrvari lõpuks küll". Siinkohal pidanuksin kuulama, kuid hoopis segasin vahele, kuna mu enda uni tuli meelde: "huvitav, mina just kohtasin Surma unes". Veider on mõelda, et Toomas ei suitsetanud. Äkki ta ikka suitsetas, ja mu mälu petab mind, iga kord, kui see mälupilt kaugemale liigub, hakkab ta kätte ilmuma sigaret. Ja siis suitsuhais ja suitsupilv. Kleepuv vihmamärja tuhatoosi konihais. Aga sigaretti pole ja tegelikult ka vestlus jäi sealkohal pooleli.
UNENÄGU, natuke arvutimängulik, põgenen läbi mägede Surma eest, edukalt. Kui olen põgenema saanud, tean, et (näen seda stseenina), ta ei lõpeta, vaid liigub oma vältimatul samal kiirusel minu suunas. Ta on mustvalge, inimlik automata, segu Grim Fandango tegelasest, Deleuze'i joonistusest Kantist, ja samas tal on rattad all, vurisedes, käed ette sirutudes, minu siuunas. (Ma olen keegi teine kui ma ise) ja lähen üle mägede, natuke kiirustades, vanematekoju asju korda seadma. Hirmu pole, lihtsalt natuke kiirustades tubades (see on luksuslik suur paljkmaja, osati klaasseintega, kogu maastik on nagu Šveits, kus ma kunagi käinudki pole.) Ja juba näengi läbi laiade klaasuste Surma tulemas, veeremas üle majasteetlike roheliste mäenõlvade. Kardan, et ta ehmatab mu elutoas istuvaid vaikivaid {selle unenäo teise Maria teistsuguseid} vanemaid, ning tõttan talle kiiresti vastu ust avama. Surm sirutab käed välja ja ma mõtlen, nagu sellise veidi tüütu kallistava meeskolleegi puhul, et tegelikult ju pole vaja aga eks viisakusest on lihtsam ära kallistada ja sirutan käed välja.
Ma tegelikult ei teagi, mida arvata sellest inimesest, kes enam ei suitseta ja ei räägi üle, ei sekku isegi terava küsimusega mid-sentence? Ja isegi päevapoliitikast ei rääkinud midagi. Pärast veel lahkelt ütles, et ärgu ma oma halva hinde pärast muretsegu. See inimene, kes enesehinnanguid hävitas, sigaret käes, oli vist müüt. Kelle müüt? Mitte minu, alles kuulsin inimesi viieteist aastase taguseid õelusi lahkamas, suits ees ja veiniklaas ees. Aga samas, ma ei rääkinud ei oma lugu lõpuni, ja tema oma unenägu ka mitte. Läks lihtsalt sisse tagasi, täitsa selle suitsupausi lõpus. Ma tean, et ta tegelikult ei teinud suitsu, aga midagi võiks jääda ka sellest inimesest, keda mäletan, ja valetan natuke. Suitsupaus sai läbi, ja midagi ei räägitudki ära.