Milleks semiootikale ebamäärasus?

I sissejuhatuseks: ebamäärasus 20. sajandil

Selle teksti taga on küsimus, kas lisaks sellele, kuidas ebamäärasus on jäänud loogika probleemiks, saame seda laiendada ka metafüüsiliseks – nii, et kirjeldava ebamäärasuse juures oleks ka ontoloogiline. Oluline küsimus on ka see, kuidas eristada ebamäärast ähmasest, hägusest või määratlematust: selle teksti raames olen üldjuhul lähtunud kasutanud allikaid, mis kasutavad sõna vagueness vastava mõiste tähistamiseks (välja arvatud Kant, kes räägib määratlematusest, kuid mis tundub sarnase mõistestikuga sobivat). Alustame ehk levinumast ja tuntumast ebamäärasuse probleemist – läbi loogika või keelefilosoofia: uuematest allikatest kas Williamsoni “Vagueness” (1994), mis võtab kokku kogu tagasiulatuva arutelu, kaugemast minevikust Max Blacki oivaline pilt rakendusloogika muuseumist, mis koosneb aina rohkem ja rohkem vormitu puutüki poole liikuvatest chippendale’i toolidest (Black 1934), ja veel ammusemast ajast Bertrand Russelli (1924) esseest, mille pealkiri (üllatus-üllatus!) on taas “Vagueness”. See diskussioon on kontekstis, kus ebamäärasus [vagueness] on mõiste, mis eelkõige on probleemiks loogikas või keelefilosoofias ning rakendub ainult kontseptuaalsele, mitte ontoloogilisele poolele: nii näiteks soriitide paradoks - mitu tera liivakuhjas moodustab juba kuhja?

Praeguseks, nagu ka näiteks Stanfordi entsüklopeedia tunnistab, on selge, et need käsitlused on mõjutatud omakorda pragmatismist, ning eelkõige Peirce’ist, kes ebamäärasuse probleemiga küllaltki palju tegeles. Tema seletus “ebamäärasele” Dictionary of Philosophy and Psychology‘s on ühtlasi aluse pannud ka populaarsematele näidetele ebamäärasuse puhul: “Propositsioon on ebamäärane, kui asjade võimalike seisundite puhul on sisemiselt ebakindel, kas kõneleja (juhul kui ta oleks neid arvesse võtnud), oleks need propositsiooni kaasanud või propositsioonist välja jätnud. Sisemiselt ebakindla juures ei pea me silmas kõneleja teadmatusest tulenevat ebakindlust, vaid pigem seda, et kõneleja keeleharjumused olid määratlematud [indeterminate]” ((Peirce 1902: 748 via Sorensen 2023)” – nii näiteks on soriitide paradoks hea näide sellest, kuidas “ebamäärasus on idee rakendamise määratlematus, nagu näiteks kui mitu liivatera on kuhjaks vaja” (Peirce 1892: 167 via Sorensen 2023). Ükski empiiriline uurimus ei saa otsustada, mitmenda liivatera juures sünnib kuhi – seega on küsimus liivakuhja määratluses, mitte liivakuhjas endas.

Epistemoloogia, loogika või keelefilosoofia valdkonda kuuluv ebamäärasus, mida tavaliselt ebamäärasusest kõneldes üldse silmas peetakse: tihti kuuleme, et ebamäärane või täpne ei saa olla mitte asi ise, vaid meie teadmised sellest. Ebamäärasus metafüüsilise kategooriana jääb pigem mingiks ding-an-sich’likuks kantiaanlikuks algpunktiks, mida me saame mainida vaid tänu sellele, et üritame kirjeldada seda, millele me oma mõttevahenditega ligi ei saa. Keele ja ontoloogia vahel on ületamatu lõhe: me saame rääkida kas teadmiste ja tõdede vahendatud olemusest ning nende vahel mängida, või saame rääkida olemise enda korrastatusest, kuid need kaks ei põrku kusagil kokku. Olemine ja teadmine on alati lahus olnud ning nii nad ka jääma peaksid.

II ekskurss minevikku: Kant

Tähistamise analüüsiga tegelemine ei eelda mingit suuremat ontoloogiat. Keel arbitraarse struktuurina seisab nii koos kui ka ilma igasuguse olemise metafüüsikata. Kuid Peirce on oma tekstis siiski ette võtnud ka metafüüsilisema või peaaegu kosmoloogilise projekti. Iseenesest on huvitav küsimus, eriti paljude Kanti-viidete seas, et kas kosmoloogiline, asjade algusse suunduv metafüüsika pole täpselt see, mille kantiaanlik projekt tühistas kui filosoofiale ebasobiva ja meile kättesaamatu, kuid seda huvitavam tundubki jälgi ajada.

Kant:

Iga mõiste, on kõige suhtes, mida ta ei sisalda, määramatu ja toetub määratavuse printsiibile: kahest vastandlikust predikaadist võib sellele rakenduda ainult üks – nii tugineb see mittevastuolu printsiibile. Seega on see lihtsalt loogiline printsiip, mis abstraheerub iga tunnetusakti sisust, ja ei pea silmas muud kui tunnetuse loogilist vormi.
Ent iga asi, oma võimalikkuse suhtes, kuulub põhjendatud määratuse printsiibi alla … kõigi asjade võimalike predikaatide hulgas, kui neid võrrelda nende vastanditega, peab rakenduma üksainus. (Kant 2025: A571/B599)

Kant kasutab siin ebamäärasuse asemel pigem määratlematust: see, et iga mõiste on määratlematu osas, mida see ei sisalda, sarnaneb sellega, kuidas Peirce sajand hiljem määratleb ebamäärasust propositsiooni osana. Teine väide, et iga asi on määratlemisprotsessi osa – sest neile kas rakendub või ei rakendu mingi predikaat – on tähelepanuväärne, sest ühest küljest postuleerib see keelevälise maailma allumatust loogikale, kuid teisest küljest allutab ta endiselt mittevastuolu seadusele. Lihtsamalt ümber öeldult on see ju väide, et asjad ei saa olla ebamäärased, ainult propositsioonid saavad olla ebamäärased.

III Alyssa Ney: vaade kaasaegsest metafüüsikast

Peirce ja Kant pole filosoofias kahtlemata kõige viimane sõna – kas kaasaegses metafüüsikas on ebamäärasusele mingeid põhjapanevamaid käsitlusi? Stanfordi entsüklopeedia sissekanne peatüki all “Kas ebamäärasus on alati lingvistiline?” sisaldab teatud diskussioone, mis pigem hiilivad keeleteaduse piiridesse. Mul polnud aega kõiki kaasaegseid metafüüsikuid läbi kammida, seega võtame korra appi Alyssa Ney “Sissejuhatuses metafüüsikasse”(2023), mis annab hea ülevaate kõigist levinumatest suundadest.

Ney ei käsitle küll ebamäärasust iseeneses, või eraldi filosoofilise teemana, vaid pigem on küsimuse all see, kuidas on võimalik lahendada erikompositsiooni küsimust [special composition question]: millest üldse objektid koosnevad? Ning kui nad millestki koosnevad, siis kas need on objektid? Ning laiemalt, mis on üldse materiaalne objekt? Descartes’ist alates on metafüüsikas levinud vaade, et materiaalne objekt on miski, millel on ajas ja ruumis teatud pidevus. Objekti määratlemise paine seisab näiteks Theseuse laeva probleemi taga: millisest hetkest peale on laev, mille iga plank on vahetatud, veel Theseuse laev, mitte aga enam midagi teist? Ja mis saab siis kui Theseuse laeva vanadest plankudest tehakse veel uus laev? Mõnevõrra on probleemipüstitus sarnane soriitide paradoksiga (mitu liivatera on kuhi?), kuid lahendused on mõnevõrra teistugused, kuna peame ka silmas pidama, et siin pole tegu loogikaküsimuse lahendamise, vaid pigem ontoloogilise probleemiga. Endurantistlik lähenemine kirjeldab iga järgmist faasi kui endiselt Theseuse laeva, perdurantistlik toob sisse aegruumi: iga muutuse faas on osa Theseuse laevast, eksdurantist samamoodi näeb asja faasidena, kuid täpselt üks faas võib olla Theseuse laev, mitte ükski teine. Järgmine aegruumiline olem on Theseuse laeva teisend. See aga viib omakorda erikompositsiooni probleemini: millisel puhul saame üldse öelda, et mingid objektid moodustavad midagi muud? Nagu näiteks plangud, mis moodustavad laeva – või aatomid, mis moodustavad objekti. Kusagil on mereoloogilised aatomid, mis samas ise on omaduste või osadeta. Sellel on omakorda paar põhilist lahendust: eeldada, et osad moodustavad midagi, kui on omavahel kontaktis, või siis näiteks otsus, et seda probleemi polegi võimalik kõnekalt lahendada. Või ka Inwageni lahendus, kus “eksisteerivad vaid mereoloogilised lihtosad ja elusolendid” (Ney 2024: 104), kuid mitte lauad, toolid või universumid. Lisaks nihilismile, universalismile (objektid võivad moodustada uusi objekte) ja muudele lahendustele on metafüüsikutel probleem kõigi tasakaalukate lahendustega, sest need peavad paratamatult kasutama ebamääraseid mõisteid [concepts]: kinnitumine, kontakt ja sulandumine on kõik elulised ja ebamäärased. (Ney 2024: 109) – ning see viibki meid ebamäärasuseni ja selle probleemini kaasaegses metafüüsikas. Ontoloogilise ebamäärasusega on ka filosoofidel raske leppida: “Paljude (kuigi mitte kõigi) filosoofide järgi mitte ainult ei saa metafüüsiline ebamäärasus meie maailmas eksisteerida, vaid ka metafüüsiline ebamäärasus on täiesti arusaamatu. Mida võiks küll tähendada, kui ütleme, et see kas miski eksisteerib või ei, on ebamäärane? Et see on olemas ainult mõnevõrra või osaliselt? Kui Objekt on mingil moel või mingivõrra olemas, kas ta siis juba pole olemas?” (Ney 2023: 110). Ebamäärasus jääb millekski, mis iseloomustab pigem meie inimlikku suhet maailma, mitte aga maailma ennast.

Hea kokkuvõtte sellest annab Lewis oma raamatus “On the Plurality of Worlds” (2009[1966]): kuigi meil saab olla tohutu (piiramatu?) hulk võimalikke maailmu, mis algavad piiramatute kompositsioonireeglitega, on kindel üks asi: need reeglid ei saa tulla inimestelt, sest sel juhul oleks nad mingitel juhtudel ebamäärased – ning ei saa olla ebamäärast võimalust, et miski samal ajal eksisteerib ja mitte. “Ainus arusaadav ebamäärasuse kirjeldus asetab selle meie mõttesse ja keelde. […] Ebamäärasus on semantiline otsustamatus” (Lewis 2009[1966]: 212). Iseenesest on huvitav, et võimalike maailmade tõenäosus väärib suuremat metafüüsilist kaalu kui igasuguse ebamäärasuse olemasolu – see lihtsalt taandub kuhugi keelelisele väljendusele, mida taolise süsteemi alusel ilmselgelt ju ei saa maailma projitseerida. Taoline mõttekäik on muidugi klassikaline kantiaanlus: ka aeg ja ruum pole midagi enamat kui aru kategoriseerimisvahendid, seega ka ebamäärasus kuulub justkui ebaõnnestunud kategoriseerimiste valda. Hoolimata sellest, mõiste on parajasti otsustamatu või määraamatu, on põhiline alus sama: meil on muidu kenasti rakendatud propositsioonide süsteem, kust on lihtsalt üks asi puudu, määramata, otsustamata (kas seepärast ongi ebamäärasus nii häiriv – lihtsalt üks väike lisandus veel ja äkki võiks ta üldse olemata olla… )

Samas, jätkab Ney, on ka hulgaliselt häid vastuargumente. Nii näiteks Ken Akiba oma tekstis “Ebamäärasusest maailmas” (2004) kujutleb maailmal veel ühte dimensiooni lisaks ruumilisele ja ajalisele – täpsustuvat [precisificational] mõõdet: objekt võib igas võimalikus maailmas olla täielikult determineeritud ja selge, kuid kui objekt on erinevates võimalikes maailmades erinevate täpsete omadustega, peame sellest järeldama, et objekt ise on ebamäärane. (huvitav, et seda argumenti puudutab justkui hajameelselt ka Peirce (CP [1898]:6.208) – paljud, platonistlikud maailmad, millest lõpuks diferentseerub üksainus partikulaarne maailm.)

Võib-olla annaks Peirce meile natuke parema käsitluse kui lihtsalt võitlus ebamäärasusega?

IV Peirce: ebamäärasus reaalsuse osana

Vormide [forms] evolutsiooon algab … ebamäärase võimalikkusena [potentiality]; ja see kas on või sellele järgneb vormide kontiinum, millel on mõõtmete nii suur paljus, et ükski individuaalne mõõde ei ole eraldi. Kõigi asjade^[1] potentsiaalsuse ebamäärasus (ja konkreetselt eimiski potentsiaalsuse ebamäärasus) peab kahanema, et sünniks vormide maailm (CP 1898: 6.196)

Kuid lisaks sellele selgelt keelele, märgisüsteemile, episteemile või lihtsalt jaotavale arule, milles ebamäärasus on pigem defekt, mis viitab kas siis propositsiooni lausujale või lihtsalt loogika või keele probleemile, kerkib mõnedes Peirce’i tekstides esile just ontoloogiline ebamäärasus:

Ei saa olla mingit informatsiooni, mis tervele olemise universumile eelnes … Kuid universum on mõistetav ning seega saame anda üldise ülevaate sellest ja selle juurtest. See üldine ülevaade [general account] on sümbol – ja sümboli loomusest peab see algama formaalse väitega, et see oli sümboli loomusega määratlemata eimiski … Sümbolina tootis see lõpmatute tõlgendite seeeria, mis alguses oli absuluutselt ebamäärane, nagu see ise … Selle ebamäärase Eimiski vahetu tõlgend ei olnud isegi määratletult ebamäärane, vaid ainult määratletuse ja ebamäärasuse vahel ebamääraselt hõljuv, ning selle vahetu tõlgend hõljus ebamääraselt ebamäärasuse ja määratletuse ning määratletud ebamäärasuse või määratletuse vahel ja nii edasi, ad infinitum. ( EP2 [1904]: 323)

Samas täheldab ta veel, et reaalsus on kompulsiivne, ning regulaarsuse osa – ning kõik, mis on regulaarsuse osa, on “lõputu sümbolite jada piir” (ibid). Määratlemata eimiski loomuseks on sümbol. Ning seaduspära sünnib puhtast juhusest ja määramatusest, nagu ta mainib ka “A guess at the Riddle’is” (CP 1888 1.407)). Ebamäärasuse, ning ebamäärase sümboli algusse seadmine on siin esiteks vastuseks sellele, et vaid keel ja tähistatu saab olla ebamäärane(ei), ning teiseks vastandumine nominalismile (ideed on osa reaalsusest). Nagu ta ka täheldab (CP 4.344) vahemärkusena oma analüüsile täisarvudest, kuigi võime teoretiseerida, et ebamäärasus on mingi “kognitsiooni defekt”, oleks see taas teatav nominalism, mida Peirce vältida püüab. Värvide kvaliteedid on ühel moel hägused, kuid teistmoodi on ebamäärane täisarv: me ei saa öelda, et 4, mis on 2+2 tulem, on seesama asi, mis on 4, mis on 22 tulem (CP 4.344).

Ka Platoni maailm on evolutsiooniline – kui tahame evolutsiooni printsiibina uskuda, peame seda laiendama ka ideede ja vormide maailmale, mis ise on täpselt samavõrra reaalne, nagu ta taas kirjutab oma loengumärkmetes (taas toimetajatelt “Logic of Continuity” nime all)

… kui me võtame universumit evolutsiooni tulemusena, peame mõtlema mitte ainult eksisteerivat universumit, seda kohta kosmoses, millega meie reaktsioonid piirduvad, vaid kogu platonistlik maail, mis iseeneses on võrdselt reaalne, on ka oma loomuselt evolutsiooniline. Teiste asjade hulgas seega ka aeg ja loogika. Esimene ja fundamentaalne element, mida peame eeldama, on Vabadus, või Juhus, või Spontaansus, mille alusel üldine ebamäärane mitte-midagi-erilist, mis kaosele eelnes, sai tuhat määratletud omadust. Teine element, mida peame eeldama, on et nende omaduste vahel võib olla juhuslikke reaktsioone. Omadused [qualities] ise on vaid igavesed võimalused [possibilities]. Kuid neist reaktsioonidest peame mõtlema kui sündmustest. Mitte et Aeg oli. Kuid ikka, neil oli kogu sündmuste siin-ja-praegusus. Ma ei näe, kuidas metafüüsik saaks kumbagi neist elementidest seletada tulemustena, sellest edasi, või et võiks öelda, et juhuslik reaktsioon oli, alguses, üks erimääratlejatest, mis sündis läbi puhta spontaansuse või juhuse (CP 6.200)

Ehk siis esiteks Juhus, mille abil ebamäärane mitte-midagi-erilist saab omadused. Teiseks neeed omadused reageerivad omavahel, taas juhuslikult – ning nii tekivad juba ka sündmused. Hilisemas käsitluses on seesama ebamäärane ei-midagi-erilist huvitaval kombel just sümboli eripäraga – märgitüüp, millest võiks eeldada pigem kõige hiljem sündimist, on esimene.

Igaks juhuks panen veel kirja, üldistatult, järjestuse, kuidas neis fragmentides asi algab:

I Kaos

II Määratlemata eimiski (sümbol/kolmasus)

III Hõljumine määratletuse ja ebamäärasuse vahel (lõpmatu tõlgendite jada)

IV Juhuslike korduste läbi sünnib seaduspära (kolmasus)

V Lõputu täpsustumine ad infinitum

Esmasus on eelnev kaos, ning teisesus sellega, et kolmasusele langeb juhus.
Maailma alguses olev ebamäärasus on samal ajal nii ontoloogiline kui märgiline – sest ebamäärasus ise, väljaspool keelt või loogikat, saab paratamatult sümboli loomusega märgiks – ja ebamäärasus pole enam küsimus predikaadi rakendamisest, vaid pigem olemasoleva ebamäärasusest. Evolutsioon^[2] on lõputu täpsustumise süsteem, olendite üldisest ebamäärasusest järjest täpsemiani, ning see on protsess, mis samal ajal toimub nii vormide kui ideede, nii mateeria kui märkide vallas: õigupoolest igasugune märgiloome polegi midagi olevast erinevat, vaid on mingis mõttes just ebamäärase oleva esimene täpsustumine, juhuslik seadus, mis kehtestab end korduse läbi.

Mida see meile õigupoolest annab? Ebamäärasus saab Peirce’i tekstides probleemist (nagu see on eelnevalt nii metafüüsika kui ka loogika puhul) pigem lahenduseks: selle asemel et jätta maailma hõljuma kohta, kus igasugune ebamäärasus on meie kategoriseerimise probleem, muutub see pigem igasuguse tähenduse – ning samas ka objekti allikaks.

Allikad

Akiba, Ken. 2004. “Vagueness in the World.” Noûs 38 (3): 407–29. https://doi.org/10.1111/j.0029-4624.2004.00476.x.

Black, Max. 1937.“Vagueness. An Exercise in Logical Analysis.” Philosophy of Science 4 (4): 427–55. JSTOR. http://www.jstor.org/stable/184414.

Kant, Immanuel, 2025. Critique of Pure Reason. Second revised edition. The Cambridge Edition of the Works of Immanuel Kant. Cambridge University Press.

Lewis, David K. (1966) 2009. On the Plurality of Worlds. Reissued, [Nachdr.]. Blackwell.

Ney, Alyssa. 2023. Metaphysics: An Introduction. Second edition. Routledge, Taylor & Francis Group.

Peirce, C. S. 1892. “Review of Alfred Sidgwick’s Distinction and Criticism of Belief.” The Nation, October 27, 167.

Peirce, Charles S. 1931. CP: Collected Papers of Charles Sanders Peirce. Edited by Charles Hartshorne and Paul Weiss. Harvard University Press.

Peirce, Charles S. 1992. EP2: The Essential Peirce: Selected Philosophical Writings. Edited by Nathan Houser. With Peirce Edition Project. Vol. 2. Indiana University Press.

Peirce, C.S. 1902. “Vague.” In Dictionary of Philosophy and Psychology, edited by J. M. Baldwin. MacMillan.

Russell, Bertrand. 1923. “Vagueness.” Australasian Journal of Psychology and Philosophy 1 (2): 84–92. https://doi.org/10.1080/00048402308540623.

Sorensen, Roy. 2023. Vagueness. Winter 2023. Edited by Edward N. Zalta and Uri Nodelman. Metaphysics Research Lab, Stanford University. https://plato.stanford.edu/archives/win2023/entries/vagueness/.

Williamson, Timothy. 1994. Vagueness. The Problems of Philosophy. Routledge.